Loomse toidu tootmiseks kulub palju puhast vett

Inimtegevuse mõju keskkonnale saab kirjeldada mitmeti. Palju räägitakse kliima soojenemisest, metsade hävimisest, liikide väljasuremisest, reostusest. Kuid üks ääretult oluline ressurss – puhta magevee varu – on saanud vähem tähelepanu.

Veekulu mõõtmiseks kasutatakse mõistet vee jalajälg. Vee jalajälg on puhta magevee tarbimise mõõdik, mis liidab kokku inimtegevusega kaasneva otsese (näiteks tass kohvi = kohvikeedu vesi ja tassi pesuvesi) ja kaudse (kohvi puhul kohviubade kasvatamise ja töötlemise käigus kuluv veehulk) veekulu.

92% inimkonna vee jalajäljest tuleneb põllumajandusest, peaaegu kolmandik sellest on seotud loomsete saadustega. Kuivõrd loomasööda ja loomsete toiduainete turg on muutumas järjest rahvusvahelisemaks ning tarbijad on tootmisprotsessist ruumiliselt kaugel, ei ole loomakasvatuse ja magevee tarbimise seos kuigi laialdaselt teada.

Vee jalajälg loomakasvatuses on suur eelkõige sööda kasvatuse, loomade joogivee ning farmide ja tapamajade puhastuse arvelt. Söödaga seonduv veekulu sõltub omakorda kolmest põhifaktorist: 1) kui palju loom sööb 2) mida loom sööb 3) kust loomasööt pärineb. Oluline mõjur on seejuures ka loomakasvatuse tüüp – karjatamine, tööstuslik loomakasvatus, segameetodid – kuna see mõjutab loomasööda tarbitavateks kaloriteks muundamise tõhusust, sööda koostist ja päritolu. Näiteks tarbivad ja reostavad tööstusfarmid üldiselt vett rohkem kui teised loomakasvatusviisid. Loomsete toodete tarbimise pidev kasv ja tootmise järjest tööstuslikumaks muutumine ohustavad järgnevatel kümnenditel oluliselt meie mageveevarusid.

Veekulu mõttes on kasulikum toiduenergiat, proteiini ja rasvu saada taimsetest, mitte loomsetest saadustest. Näiteks veiseliha keskmine vee jalajälg kilokalori kohta on 20 korda suurem kui teraviljal ja tärkliserohketel juurviljadel. Kanaliha, piima ja munade vee jalajälg grammi kohta on 1,5 korda suurem kui kaunviljadel. Arenenud riigi elaniku toiduga seotud vee jalajälg väheneks tavaliselt lihakeskselt menüült taimsele toidule üle minekuga 36%.

Puhas vesi on eluks hädavajalik. Nagu näha, saame oma toiduvalikutega aidata kaasa joogivee varude säilimisele.  

Allikad:

Gerbens-Leenes, P. W., Mekonnen, M. M., Hoekstra, A. Y. (2013). The Water Footprint of Poultry, Pork and Beef: A comparative study in different countries and production systems. Water Resources and Industry, March-June, 25-36. Vaadatud 21.08.2020

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S2212371713000024

Mekonnen, M. M., Hoekstra, A. Y. (2012). A Global Assessment of the Water Footprint of Farm Animal Products. Ecosystems 15, 401-415. Vaadatud 21.08.2020

https://link.springer.com/article/10.1007/s10021-011-9517-8?utm_expid=.me5YoHWSSVepmnUZpdrI_A.1

 

PRIVAATSUSPOLIITIKA

 

info@taimetoiduvaljakutse.ee